Caran

 Sõjad ülemaailmselt on kahjuks aktuaalsed ka praegu, kuid nüüdsed sõjapidamise vahendid on oluliselt muutunud. Lisaks uutele füüsilistele ründevahenditele nagu droonid, uued relvad jne on selle kõige kõrval tõusnud üheks väga halvavaks vahendiks küberrünnakud. Küberrünnak suudab halvata terve riigi toimimise, see tähendab, et on võimalus mõjutada elektrivõrke, haiglaid, panku ja riigiasutusi lihtsalt mõne pahatahtliku inimese või nende kogukonna klikiga. Seetõttu on küberrünnakud muutunud osaks riigi julgeolekust. Võime mõelda nii, et ühiskond sõltub internetist, seega muutub ka internet lahinguväljaks.  Mõni näide ülemaailmsetest "lahingutest". Aastal 2010 avastati Stuxneti pahavara, mille eesmärgiks oli kahjustada Iraani tuumaprogrammi tsentrifuuge. Mida tegi Stuxnet? Stuxnet suuris tööstusseadmeid niiöelda häkkida ehk tuumajaama operaatoritele jäi mulje, et kõik on töökorras. Tegelikult töötasid seadmed valesti. See pahavara tõestas kui katastroofiline võib olla lihtsalt ...

     Ligipääs arvutile tähendab üldiselt ka ligipääsu haridusele, suhtlusele, tööle jne. Erivajadustega inimestel ei piisa vaid arvutist, vaja võib minna lisaseadmeid. Näiteks vaegnägijatel võib vaja minna ekraanilugejaid, punktkirjamonitore jne. Mõnel juhul võib inimesel olla liikumis-või/ja koordinatsioonipuue, sel juhul võib abiks olla näiteks ergonoomiline klaviatuur, suus hoitav pulk või mis iganes eriline sisendseade. Aga need sisendseadmed on üldiselt raskemini kättesaadavad ja lisaks ka kallid. Selline ebavõrdsus paneb mõtlema, kas meie digimaailm on ikkagi absoluutselt kõigile kättesaadav või ei?       Minu arvamus on see, et riik peaks toetama erivajadustega inimesi 110%, et nad saaksid endale absoluutselt kõik vajalikud abivahendid ning see tähendab ka digitaalsed abivahendid. Näiteks punktkirjamonitorid võivad maksta juba 3000-4000€[1]. Eriklaviatuuride hinnad jäävad samuti 200€ ringi, kui surfata Amazonis. Õnneks on screen reader Jaws aga ...