Caran

     Ligipääs arvutile tähendab üldiselt ka ligipääsu haridusele, suhtlusele, tööle jne. Erivajadustega inimestel ei piisa vaid arvutist, vaja võib minna lisaseadmeid. Näiteks vaegnägijatel võib vaja minna ekraanilugejaid, punktkirjamonitore jne. Mõnel juhul võib inimesel olla liikumis-või/ja koordinatsioonipuue, sel juhul võib abiks olla näiteks ergonoomiline klaviatuur, suus hoitav pulk või mis iganes eriline sisendseade. Aga need sisendseadmed on üldiselt raskemini kättesaadavad ja lisaks ka kallid. Selline ebavõrdsus paneb mõtlema, kas meie digimaailm on ikkagi absoluutselt kõigile kättesaadav või ei?       Minu arvamus on see, et riik peaks toetama erivajadustega inimesi 110%, et nad saaksid endale absoluutselt kõik vajalikud abivahendid ning see tähendab ka digitaalsed abivahendid. Näiteks punktkirjamonitorid võivad maksta juba 3000-4000€[1]. Eriklaviatuuride hinnad jäävad samuti 200€ ringi, kui surfata Amazonis. Õnneks on screen reader Jaws aga ...

Praeguste eriti "populaarsete" petukõnede ajel on Swedbanki internetipangas tehtud huvitav muudatus. Nimelt ei saa telefoni kaudu panka sisse logida siis, kui samal ajal käib telefonikõne. See on mõeldud selleks, et vähendada pettuste riski, kus keegi helistab ja siis samal ajal palub sul panka sisse logida. Sisselogimise ajal saadetakse telefonile Smart-ID või Mobiil-ID päringud. Kui inimene need kinnitab, siis saab pettur tegelikult tema kontole ligi. Minu arvates see on väga oluline muutus, aga samas näide, kuidas kasutatavus ja turvalisus võivad omavahel natuke konflikti minna.  Mis on positiivset? Turvalisuse mõttes on see lahendus minu arvates väga loogiline, kuna on väga palju petukõne laineid ning juhtumeid, kus petturid helistavad ja üritavad inimesi mõjutada kiirelt langetama otsuseid. Juhul kui inimene ei saa kõne ajal sisse logida, siis see annab natuke aega, et mõelda ja võib olla aitab teha otsust, mis ei too kaasa negatiivseid tagajärgi.  Aga mis on negatiivset...

Valisin näiteks Robloxi, sest see on paljudele tuttav ja samas üsna huvitav näide, lisaks puutun seoses oma tööga kokku selle mänguplatvormiga. See ei ole tegelikult lihtsalt mäng, vaid pigem platvorm, kus kasutajad ise loovad sisu. Minu arust on Robloxi arendus üsna selgelt iteratiivne ja agiilne . See tähendab, et asju ei tehta korraga valmis, vaid arendatakse pidevalt edasi, see tähendab, et lisatakse uusi asju, parandatakse vigu ja muudetakse olemasolevat vastavalt sellele, mida kasutajad tahavad. Lisaks on Robloxi puhul huvitav see, et suur osa arendusest tuleb kogukonnalt. Kasutajad teevad ise mänge Roblox Studio abil, mis tähendab, et platvorm ise areneb kogu aeg edasi läbi paljude erinevate inimeste panuse ja lahenduste. See meenutab natuke vaba tarkvara niiöelda bazaar mudelit, kus ei ole ainult üks kindel arendustiim.  Kuigi Roblox on tasuta mäng, siis raha teenitakse seal päris hästi. Põhiline asi on Robux , mis on nende virtuaalne raha. Seda saab osta päris raha eest ja...

Mogleni artikkel räägib põhiliselt sellest, kuidas digitaalne maailm ei allu hästi vanadele omandi piiridele. Põhiliselt on artikli autor väga tugeval arvamusel, et tarkvara peaks olema vaba ning tarkvara omandiks muutmine viib halva tarkvarani. Ta ei arva, et tarkvara peaks olema täiesti tasuta, kuid peaks olema vabadus muuta, kohandada, jagada ja täiendada tarkvara, et saaks toimuda areng. Tema arvamus on see, et internet ja koostöö muudavad loomise viisi ja autoriõiguste ehk omandi roll väheneb. Minu arvates läks autorihinnangust täppi osa, kuid mitte kõik. Isiklikult nõustun Mogleni arvamusega, kuigi tegemist on kindlasti väga tugevalt kallutatud arvamusega autoriga. Nii nagu ka artiklis kirjutatud on siis ka minu arvates on näha Microsofti pealt, mis juhtub, kui tarkvara on suletud. Bugisid on palju ning keskmisest tugevamate IT teadmisetega inimesed, vähemalt minu tutvusringkonnast, on pehmelt öeldes Microsofti vihkajad. Seega põhineb minu arvamus samuti isiklikult kogemusel. Üks...

 IT juhtimine võib olla erinevate suundadega nagu näiteks juht, suhtleja, treener, mentor jne. Järgnevalt kirjeldan kahte veidi erinevate suunitlustega IT-juhti.  Esmalt tooksin välja Kaarel Kotkase, kes on Eesti tehnoloogiaettevõtte Veriff asutaja. Veriff on tehisintellektipõhine isikusamasuse tuvastus platvorm. Kaarel Kotkast ise kirjeldatakse kui visioonääri, kes inspireerib teisi. Tema jaoks on olulised suured eesmärgid, mis aja jooksul veelgi kasvavad ning ta on meeskonnamängija ehk ta soovib leida inimesi, kes jagavad sama visiooni nagu tema ise [1]. Kaarel ütleb, et ta ei tea ise alati kõiki vastuseid igapäevastele küsimustele, kuid ta üritab alati mõelda mitu sammu ette. Näiteks on Veriffi eesmärk luua globaalne digitaalne identiteet, mida saaks kasutada üle maailma [2]. Ta on juhina pidevalt arenev, Postimehe artiklist võib lugeda, et ta pidi lausa googeldama, kuidas inimesi vallandada. Selle kõige kõrval on ta ka realistlik inimene, ta teab, et koguaeg ei saa olla ti...

Töö otsijaid on IT tööturul mitmeid erinevaid. Nimelt on erinevate taustadega inimesi, mõned on kõrgkooli diplomiga(võib olla lausa cum laudega), mõned on rakendus-/kutsekõrgkoolidiplomiga ja mõned neist on erialase kutsetunnistusega (näiteks MS või Cisco sertifikaadiga). Missugused on siis kõigi kolme suuna eelised ja puudused?  Minu arvates kõrgkoolist tulnud inimesel on tugevad baasteadmised ning arusaamised, kuidas, miks ja milleks me midagi teeme. Lisaks enda kogemuse põhjal võin öelda, et õpitakse süsteeme tundma, tarkvara arhitektuuri, äriloogikat, mis väga kiiresti muutuvas maailmas jääb endiselt oluliseks mõista. Koodi kirjutamise oskus on muidugi veel ka hinnas, kuid omast kogemusest võin taaskord öelda, et lihtsamaid juppe koodist oskab tehisintellekt teha ideaalselt ning milleks peaks üks tark ja normaalne inimene raiskama aega ja enda muid ressursse selle asemel, et teha asju effektiivselt. Puudustena võib öelda, et ülikool ei anna minu arvates nii tugevaid praktilisi ...